Loading...

Vaatluspunktid

 Vaatluspunkt 1. Mõisahäärberi esine

Hummuli mõisaansambel algab 20. sajandi algul rajatud lääne-ida suunalise tammepuiesteega, mille pikkus on 180 m. 
Puiestee otsast põhja pool on kaks paisutatud tiiki, mis tähistavad pargimaa algust. 1830. a. mõisa plaanil on need tiigid juba olemas. Tiike läbib lõunasse suunduv oja, mis on saanud Kalatiigioja nime. 
Mõisahäärberi esindusväljak on vähemalt osaliseltki olnud piiratud tammedega, seda tõendavad senini ümber väljaku paiknevad 4 veidi üle 100 aastast puud. 
Rootsi ajast 17. sajandist peale asus mõisakeskus Hummulis (Hummelshof). Varem oli siin puust peahoone. Praegune kivist mõisahäärber on ehitatud kahes osas, põhjapoolsem on vanem, saanud valmis 1880-ndate lõpuks. Imposantne on Eesti keskaegsele arhitektuuritraditsioonile omane kuusnurkne torn, mille kolm korrust kõrguvad kogu hoone kohal ning millele on suunatud mitmed vaatesihid pargipuistus.
On teada, et 1886. aastal hakati Hummuli mõisa ehitama uut tellisetehase ahju, eeldatavasti selleks, et alustada laiemat ehitustegevust. Arvatakse, et peahoone arhitektuurne lahendus põhineb osaliselt Sangaste lossi (ehitati 1874–1881) eeskujul. 1930. aastast asub Hummuli mõisahoones kool.
Lossi ees põhjanurgas on meil metsa- ja pargipuuna tuntud umbes 100 aasta vanune suur harilik pärn. Esindusväljaku keskel kasvab aga noorema puuna harilik hobukastan. 
Lossi kagunurgas kasvab valgete topeltõitega harilik sirel ‘Mme Lemoine’, mis on üks vanimaid ja meil levinumaid sirelite sorte.
Esindusväljakult põhja ja lõuna pool kasvavad kõrge noolja võraga siberi nulud. Lähedusse jäävad ka palsami- ja Fraseri nulg. Siberi nulgude kõrval esineb siberi lehist põhja- ja siberi seedermändi lõunaosas, samuti meie kodumaist kuuske. 
Edelasse jäävad kolm ligi 5 m kõrgust püstise võraga naastulise kikkapuu põõsast, liik on meie mõisaparkides suhteliselt harva esinev. Nende läheduses läände jääb allakaarduvate rippuvate okstega hariliku kikkapuu põõsas sordist ‘Pendula’, mis on teadaolevalt selle ainuke esindaja Eestis. 
Esindusväljakust põhja pool ja selle läheduses asuvad kolm valge toonekure pesa, üks neist kunagise elektriposti ja kaks siberi lehiste otsas.
Mõisahäärberi esise väljaku lõunaservas põliskuuse all on 17. juulil 2002. aastal paigutatud mälestuskivi Põhjasõjas samal päeval 1702. aastal toimunud Hummuli lahingu meenutuseks. Venelastel oli ülemjuhatajaks B. P. Šeremetev ja rootslastel W. A. Schlippenbach ning lahing lõppes Vene vägede võiduga. 

Vaatluspunkt 2. Kooliaed

Hummuli kooliaed on üks pargikompleksi osi ning hästi korras ja hooldatud juba aastakümneid. Praegu on siin väike eesaed ilupuittaimedega, ilutaimede peenar, ida pool kiviktaimla ilu-, ravim- ja maitsetaimedega, kasvuhoone, eraldi veel põhjaküljel tarbe- ja ilutaimepeenrad. Liigi- ja sordirohkus on siin küllaltki suur, kokku esines 2002. aastal ligi 120 nimetust püsililli ning kevad- ja suvelilli.
Puittaimedest torkab silma meil küllaltki laialdase levikuga mägimänd, Lääne-Eestis looduslikuna esinev harilik jugapuu ning kaugemal 6-haruline harilik kadakas. Samuti kasvavad siin ginnala vaher, harilik sumahh ehk äädikapuu, marjapõõsana tuntud must aroonia, puishortensia suureõieline sort 'Grandiflora', harilik astelpaju, hariliku lodjapuu sort 'Roseum', tuntud nn. lumepalli nime all, läiklehine mahoonia, kurdlehine kibuvits, varajane veigela, tähk-toompihlakas jt. Esinevad ka meie metsamarjapõõsa mageda sõstra hekk ning silindrikujuliseks pügatud harilikud elupuud.
Kiviktaimlas ravimtaimede osakonnas kasvavad aed-kukekannus, lõhnav kummel, tähkjas lavendel, aed-leeklill ehk floks, nägus liatris, sidrunmeliss, aed-moorputk, aed-mädarõigas, neitsikummel, aed-petersell, piparmünt, harilik pune, harilik rabarber, aedruut, sinilatv, spargel e. harilik aspar, ängelhein ja teisi taimi. 
Ilutaimede osas esinevad roomav akakapsas, südajalehine bergeenia, siberi brunnera, valkjas hanerohi, suureõieline härjasilm, hübriid-helmikpööris, väike igihali, iiris, valge kukehari, aed-kurekell, harilik kitseenelas, kobarhüatsint, hambuliselehine kobarpea, kirjulehine kopsurohi, mitmeõieline kuutõverohi, padjand-leeklill, kirju liilia, must lumeroos, roosa merikann, hall nelk, kuldne piimalill, harilik püvilill, sügislill, suureõieline tõnnike, siberi võhumõõk jt. 
Ümbritsevas murus leidub laialdaselt meil kergesti metsistuvat ilutaime harilikku kirikakart, mis on tuntud margareeta või jaanikakra nime all.
Idapoolses puuviljaaias on rohkesti aed-õunapuid ja teisigi viljapuid, aed-marjapõõsaid (must ja punane sõstar, aed-karusmari) ning ilupõõsastest vilt-kirsipuu. Aia lõuna osas torkab eriti kevadel oma rohke õitsemisega silma Põhja-Ameerika kirde-osast pärit ligi 10 m kõrgune karvane viirpuu. 
Aed on piiratud puude reaga, mis loob siin isoleerituse ümbritsevast ning soodsa mikrokliima.
Idasse kooliaia taha jääb kooli staadion ning selle ees kooliaia puude reas hakkavad silma kõrged okaspuud – harilikud ebatsuugad. Väliselt suuresti kuuskede ja nulgudega sarnanevate puude eripäraks on pikad koonusjad pungad, võrdlemisi lamedad okkad ning käbid, millel seemnesoomuste tagant ulatuvad välja kolmehõlmalised katte-soomused. 

Vaatluspunkt 3. Hummuli park

Hummuli parki hakati rajama 19. sajandi algul. 1830. a. plaanil asub puust peahoone taga väike park, mille laius on vähem kui 100 m. Tegemist oli siin kõrghaljastuga, seda näitavad plaanil olevad puude tingmärgid. 
1852–1854. a. plaanil on hoonete ja tiikide paiknemine sama. Peahoone taga on puuviljaaed ja sellest edasi kohe park. See on väga väike, ulatudes kuhugi praeguse väljaku algusesse. Pikiküljega peahoonega paralleelne park on regulaarse struktuuriga – teed moodustavad Suurbritannia riigi lipu. Pargi ja puuviljaaia pikiküljega liitus tõenäoliselt ilu- või juurviljaaed seal, kus on praegu kooliaed ja osa spordiväljakust. 
1873. a. plaani järgi on toimunud mõningad muutused. Hoone taga on ikka väike park, siis tulevad põllud. Mõisamaad on laienenud jõeni. Jõepoolne langus (mis varem kuulus Alamõisale) on mingil määral kaetud metsaga, kus harrastatakse karjatamist. 
Puude vanuse järgi on praegune park rajatud 19./20. sajandi vahetuse paiku. Park ühendab kitsa ribana mõisa keskust jõeäärse metsaosaga, lõikudes sillana põldude vahele. See on küllaltki suur ning selgelt väljapeetud vabakujulise nn. inglise stiilis lahendusega, mis täiel määral vastab nii peahoone arhitektuurile kui ka ajastu valitsevale moele. On isegi märgitud, et see on üks paremaid näiteid inglise stiilis parkidest Valgamaal. 
Park on planeeritud pikliku kujuga, keskel on ulatuslikud pargilagendikud, servades erinevad puudegrupid. Pargi laius on 130 m ja pikkus 510 m (pindala 6,63 ha) ning see paikneb peaaegu ida-lääne suunaliselt. Põhjast on park piiratud tammepuiesteega, mis viib Väike–Emajõe poole. Lõunas on pargi piir praegu edasi antud tammede reaga. On märgitud ka kunagise lookleva allee olemasolu. 
Pargi keskel on tegemist ühe suure vabakujulise aasaga. Selgemalt tulevad esile kaks lagendikku, lossi pool väiksem ja jõe pool suurem. Neid lagendikke lahutas ringikujuline nulgude grupp, mis oli alles veel 1960. aastal. Lossipoolsel lagendikul asusid tenniseväljak ja püsilillede peenrad. Jõepoolne lagendik oli avar muruväljak. 
Rohttaimedest paistab silma ligi 15 × 15 m suuruse alana laiutav võõrliik harilik katkujuur. Samas kohtame mets harakputke, aed hiirehernest, valget iminõgest, valget kasteheina, harilikku kellukat, suurt kukeharja, külmamailast, harilikku naati, roomavat metsvitsa ja teisi taimi. 
Puistus annavad tooni kodumaised harilikud vahtrad ja harilikud pärnad. Tegemist on suhteliselt noorte puudega. Ei puudu ka vanemad ja jämedamad pärnad ja lehised. Veidi eemal lossi taga paistab vana ja suur künnapuu ja tundub, nagu olekski loss selle järgi paika pandud. 

Vaatluspunkt 4. Pargi keskkoht

Peatume jalgteede ristis, enne oleme möödunud seest õõnsast ja avatud tüvega harilikust tammest. Siit lõunasse minev pargitee viib üle lagendiku pargi lõunaküljel paiknevate arvukate eramute juurde. Lähikonnas kasvavad sulg-aruluste, hobuoblikas, ida-kitsehernes e. sööda-galeega, luht kastevars, harilik kurekell, kõrvenõges, maamõõl, aasosi, harilik palderjan, ahtalehine põdrakanep, maarja sõnajalg, harilik kolmissõnajalg, harilik naistesõnajalg jt. Silmame jalaka, mageda sõstra ja vaarika järelkasvu. 
Näeme segametsalähedast kooslust, kus esineb tamme, pärna, kuuske ja haaba, neid liike esineb ka alusmetsas, lisaks veel vahtrat, toomingat, lindude poolt levitatud meie sagedamat marjapõõsast punast sõstart, harilikku kuslapuud ja võõrliikidest villast lodjapuud. Põhja pool pargi ääres on endine põllumaa, kus looduslikult on hakanud levima arukask, lisaks esineb veel raagremmelgat. Siit saame hea pildi endise põllumaa taas-metsastumisest ilma inimese kaasabita. See probleem on tänapäeval küllaltki ajakohane.
Rikkalik madalate põõsaste esinemine pargi alusmetsas on loonud värvulistele pesitsemiseks suurepärased võimalused. Varakevadest kuni suve keskpaigani võib kuulda siin laulmas metsvinti, lehelinde, tihaseid, ööbikut, käosulast, põõsalinde ja teisi meie tuntumaid laulikuid. Lindude asustustihedus pargis on hämmastavalt suur. 
Hummuli park on tõenäoliselt olnud rajamisaastatel vägagi liigirikas. Pärast 1945. aastat, mil liigirikkust olid alla viinud 1939./40. ja 1941./42. aastate karmid talved ning hooldamatus sõja-aastatel, on siin esinenud 85 nimetust puittaimi. 1950. aastatel hakati jälle juurde istutama uusi puid ja põõsaid. 1960. a. registreeriti pargis, häärberi ümbruses ja kooliaias 98 taksonit (liiki ja liigisisest üksusi), millest kohalikke puittaimi oli 29 nimetust. On oletatud, et tegelikult võis erinimelisi puid ja põõsaid olla ligi 105 nimetust. 
2002. aastal registreeriti Hummulis pargi naabruses kahel pool sissesõidu-puiesteed, lossi ümbruses, kooliaias, pargis ja metsas 133 nimetust puid ja põõsaid, millest 36 olid meil looduslikult esinevad. 133-st taksonist 65 esines pargis. 
Suurimat rolli ongi võõramaiste puude ja põõsaste Eestisse toomisel mänginud kunagised mõisapargid, mille arv on ulatunud umbes 1500-ni. Kuigi nende puittaimede liigirikkus ei olnud just suur, liigirikkamatel 100 taksoni ringis, on mõisapargid seotud eelkõige võõrliikide leviku laiendamisega. Mõisaparkide kõrval on oma osa olnud botaanikaaedadel ja muudel kollektsioonidel, linnades paiknevatel eraaedadel ja linnahaljastul ning võõrliikide metsakultuuridel.
Hinnanguliselt on arvatud, et 20. sajandi alguseks oli meile sisse toodud umbes 1000 ja 1940. aastaks umbes 1500 taksonit puittaimi.
1950. aastail kasvatati avamaal umbes 500 ning praegu üle 2000 taksoni puittaimi.

Vaatluspunkt 5. Pargi piir – kuivenduskraav

Peatus on pargi piiriks oleva kuivenduskraavi juures. 19. sajandi esimesel poolel kulges umbes siit Hummuli mõisa piir, siit Väike-Emajõe poole ulatusid juba Alamõisa maad. 
Kuivenduskraav on põhja-lõuna suunaline ning on mõeldud paikkonna veere˛iimi reguleerimiseks. Metsakuivendus algas Eestis juba 18. sajandil. Edumeelsed Eesti- ja Liivimaa mõisnikud kutsusid oma mõisatesse maaparandusspetsialiste, keda kutsuti kultuurtehnikuteks ning kes juhendasid vastavaid töid. 
Rohttaimedest esineb siin sookannikest, kattekolda, lepiklille, mets-lõosilma, harilikku nurmikat, aasristikut, kilpjalga, maarja­sõnajalga, roomavat tulikat, salu tähtheina ja teisi taimi. Puudel näeme ronimas harilikku humalat ehk tappu, väänduva varrega kahekojalist püsikut. Juba u. 1000 aastat kasvatatakse humala emastaimi emasõisikute, nn. humalakäbide saamiseks. Kuivatatud käbisid lisatakse maitseks, aroomi ja värvi andmiseks ning säilivuse parandamiseks õllele. Varem on humala õisikuid kasutatud ka rahustava droogina. 
Alusmetsas esineb meie üks levinum võõrliiki lumimari, mis on oma nime saanud viljade valge värvuse järgi. Seda on siia levitanud linnud. Lähedusse jääb pargi jämedaim jaapani lehis, mille kõrgus on 32,5 m ja rinnasdiameeter on 79 cm, ees sihil on siberi lehiste grupp, millest suurima puu rinnasdiameeter on 88 cm. Samas kasvab kaheharuline keskel lõhki vajuv suur puu, mis on siinne suurim palsami ja siberi nulu hübriid. Puu all kohtab ka selle hübriidi looduslikku järelkasvu, esineb nooremaid puid ja suhteliselt hiljuti maapinnal tärganud taimi. 
Alusmetsas esineb laialdaselt kodumaistest liikidest toomingat, harilikku kuslapuud, vaarikat ning võõrliikidest punast leedrit. 
Punktist veidi lõunas lõpeb pargi keskel asuv niit, mille idapoolses osas kasvavad kahe kogumikuna pensilvaania saared, kogumike suurimate puude kõrgused on 29,5 m ja rinnasdiameetrid vastavalt 67 cm ja 63 cm.
See Põhja-Ameerika kõige levinum ja ulatuslikuma areaaliga saareliik, mille idasse jääv levila hõlmab ligi poole USA-st, ulatudes põhjas Kanada territooriumile, tunneb ennast oma kodumaast kaugel Hummuli pargis üsna hästi. Liik on siin võimeline iseenesest levima. Euroopasse toodi pensilvaania saar 1783. aastal, Eestisse ilmselt 19. sajandi lõpus. Iseloomulikuks tunnuseks on sellele saareliigile, et pungad on hallikaspruunid või helepruunid ning karvased, võrsed aga pruunikashallid, viltjaskarvased ning valkjate lõvedega. Meie kodumaise saare pungad on aga süsimustad, võrsed paljad, rohekashallid ning harvade valkjate lõvedega.
Samas lõpeb ka tammepuiestee, üksikud puud ulatuvad veel teisele poole kraavi. Tundub, et puiestee võis osaliselt jätkuda lehistest. 

Vaatluspunkt 6. Metsakooslus

Jõuame oma matkaga segametsale järgnevasse kuusikusse. Ilmselt on see kuusik tekkinud kunagise metsakarjamaa loodusliku metsastumise tagajärjel. Kuuskede kõrgused on ligi 30 m ja rinnasdiameetrid 20–35 cm vahemikus. Tegemist on suhteliselt noore kuusikuga, milles kohtame üksikult ka arukaske. Alusmetsas on valdavaks vaarikas, esineb pihlakat, ka siberi kontpuud ja punast leedrit. Puhmastest kasvavad mustikas, rohttaimedest hakkab lähikonnas silma sarik-hunditubakas, harilik jänesekapsas, harilik jänesesalat, harilik kuutõverohi, harilik laanelill, leseleht, pehme madar, harilik mailane, karvane piiphein, ahtalehine põdrakanep ning sammaldest laanik, metsakäharik ja palusammal. 
Varakevadest kuni kesksuveni saadavad meid oma lauluga ööbik, mets-lehelind, salu-lehelind, mustpea-põõsalind, punarind ja võsaraat. Mõnikord kukub ka kägu. Kellel hea nina, tunneb spetsiifilist lõhna, mis levib läheduses asuvatest rebase-urgudest. 
Metsa võime vaadelda kui taimekooslust – seaduspärast taimede kogumit, milles on välja kujunenud teatavad seosed taimede ja kasvupaiga keskkonna, eriti mulla vahel. 
Taimekooslus jaguneb ülestikku paiknevate taimedega rinneteks. Kõige kõrgema rinde metsas moodustavad puud – kuusk, mänd, tamm jne. 
Puude varred – tüved on pika elueaga, harunevad keskosas ja kõrgemal ning võrad kujundavad alumise rindele nagu katuse – võrastiku. Noored puud, mis ei ulatu vanemate puude kõrguseni, moodustavad järelkasvu; neist kasvab tulevane metsapõlvkond. Puud on ka metsakoosluse loojad, nendeta poleks metsa. Nad loovad koosluses kõige rohkem orgaanilist ainet oma tüvede, okste, lehtede, juurte jne. abil. Tüvede ja okstega tõstavad puud lehestiku kõige kõrgemale taimedest, võtavad ära suurema osa päikese valgusest. Muutes põhiliselt valguse- ja veere˛iimi, kujundavad puud metsana kasvades ka teisi tingimusi – eriti temperatuuri ja õhuniiskust metsa all, nad loovad erilise mikrokliima, mis on eriti tunnetatav palavatel päevadel.
Põõsarinde moodustavate põõsaste varred on lühema elueaga ja harunevad maapinna lähedal. Põõsaid koos nende madalamate puudega, mis ei ole suutelised kasvama puurinde kõrguseni, nimetavad metsamehed alusmetsaks. Alusmetsa taimed kannavad tihti pähkleid ja marju.
Esineb ka madalakasvulisi põõsakesi – puhmaid e. kääbuspõõsaid, nende peavars hävib varakult ning asendub külgharudega. Siia kuuluvad mustikas, jõhvikas, pohl, kanarbik jt. Põõsastest madalama kõrguseni kasvavad aga rohttaimed, samblad ja samblikud. Analoogselt taimestiku rindelisusega esinevad metsas ka loomad, osa neist elab puurindes, osa põõsarindes ning maa peal liikuvad loomad rohurindes.

Vaatluspunkt 7. Väike-Emajõgi

Jõeäärses metsas kohtame kattekolda, kilpjalga, mets-lõosilma, harilikku maajalga, harilikku mustikat, metsosja, ahtalehist põdrakanepit, harilikku pohla, ohtest sõnajalga, oras-tähtheina ja salu-tähtheina. Jõe ääres esineb arukaske, halli leppa ja rabedat remmelgat. Pajusid kasvab ka üle jõe, kohati palistab jõge hallide leppade rida, kohati esineb üksikute isenditega ka toomingat. 
Väike-Emajõgi algab Otepää kõrgustikult Pühajärvest (115 m ü.m.) ja suubub Võrtsjärve lõunatippu (33,7 m ü.m.), jõe pikkus on 83 km ning valgala suurus 1390 km². 
Väike-Emajõe org on enne Hummulit suhteliselt kitsas ja käänuline ja teeb lühemaid järske lookeid, Hummulist alates lamm muutub soiseks ja jõe looked laugemaks. Jõe laius keskjooksul on 5-25 (keskmiselt 10) m ja sügavus 0,4-3,0 (keskmiselt 1,2) m. Väike-Emajõe keskjooksul Tõlliste lõigul on registreeritud 17 kalaliigi olemasolu, esineb haugi, kokre, latikat, säinast, särge jt. liike. Küllap neid kohtab ka Hummulis, mille mõisa piirkonnas juba 1888. aastal on märgitud jõeforelli olemasolu.
Soontaimi on Väike-Emajões registreeritud 40 liiki, nende arv jõelõikude kohta varieerub 2–15. Levinumatest esineb laialehist hundinuia, jõgi-kõõluslehte, konnaosja, pilliroogu, varsakapja, vesikerssi ja kollast vesikuppu. Eks neid taimi kohtab ka Hummuli piirkonnas. 
Arvatakse, et siin ongi koht, kust Rootsi väejuht W. A. Schlippenbach peale eelvägede lüüasaamist Urvaste kiriku juures ületas Väike-Emajõe. Selle oletatava rootslaste väe ülekäigu koha tähistamiseks on jõe äärde toodud põllukivide kogumik. Ülekäigu tähistusena näidatakse ka kaheharulist kaske.
Jälitatavad vene väed forsseerisid aga kolmes kohas jõe ja pärast peaväe saabumist algas Hummuli mõisa juures lahing, mis kestis 6 tundi ning lõppes rootslaste täieliku purustamisega. 
Hummuli nimi on tuntud ka arheoloogilisest küljest, on teada Väike-Emajõe äärsed Hummuli kääpad. Need on slaavipärased kääbaskalmed, mis on pärit 9.–11. sajandist ning mille olemasolu kaugemal läänes viitab eestlastega assimileerunud slaavi perekondade olemasolule.
Siinse Väike-Emajõe äärse alaga on seotud krahv Friedrich Bergi püüdlused ja arusaamad looduse kujundamisel. Ta soovitas jõeäärsetele lagendikele ja raiestikele istutada suurte gruppidena tamme ja vahtrat, väärtustates siin ökoloogilist käsitlust servaefekti kaudu.
Siit piki Väike-Emajõge ülesvoolu asub umbes 1400 ha suurune ja laialdaselt tuntud Korva luht. Luha kuivendamise ja maade parandamisega alustati pärast 1840. aasta suurt üleujutust. Põhiline kuivendus- ja niisutussüsteemide projekteerimine algas 1880. aastail krahv Fr. Bergi eestvõttel.

Vaatluspunkt 8. Pargi kagunurk

Peatume parki idas läbiva kunagise kuivenduskraavi juures, kus kasvab jäme murdunud arukask. Siin algab jälle park, mis alguses on üsna loodusliku ilmega. Rohttaimedest hakkavad silma harilik angervaks, imekannike, siberi karuputk, harilik kuldvits, pehme madar, harilik malts, harilik moorputk, harilik naat, harilik naistesõnajalg, kõrvenõges, maarja sõnajalg, ohtene sõnajalg, tömbilehine oblikas, aasosi, harilik puju, väike takjas ja kõrrelistest luht kastevars, harilik kerahein ja koera-orashein. 
Puittaimedest on alustaimestikus laialdase levikuga kikkapuu, esineb ka punast leedrit ja magedat sõstart.
Pargi kagunurgas, kus park läheb üle metsaks, kasvavad lähestikku noored puukesed, millest kaks on Põhja-Ameerika päritoluga punased vahtrad ja kolmas Kesk-Euroopa päritoluga mägivaher. Näib, et siin on tegemist punase vahtra seemnelise uuendusega. Need võivad olla siin kunagi pargilagendiku kagunurgas kasvanud puude (1960. a. oli veel alles 4 isendit), järeltulijad või on seeme mulda sattunud lähedastes koduaedades kasvavatelt puudelt. Seni ei ole teadaolevalt punase vahtra looduslikku uuendust Eestis märgatud.
Punane vaher on üks enamlevivaid puuliike Põhja-Ameerika idaosas, see kasvab looduslikult kõigis regioonides, mis jäävad 95 meridiaanist idasse, hõlmates Atlandi ookeani ranniku pideva levikualaga 2575 km pikkuselt. 
Oma kodumaal on punane vaher üks esimesi puid, mis kevadel õitseb. See toimub mõned nädalad enne lehtimist. Õied on väikesed, punased või harva kollased, ilmuvad märtsis - aprillis või mais, olenevalt kõrgusest merepinnast ja laiuskraadist. Puud võivad õitseda ja viljuda juba üsna noorelt. 4-aastased puud on andnud seemet. Õied esinevad kõigil okstel võra hästivalgustatud ülaosas. On iseloomulik, et oksad, millel pole õisi, on aeglase kasvuga ja ilma elujõuta.
Liik on kahekojaline. Osa puid on täielikult isaspuud, nad ei anna seemet, osa on täielikult emaspuud. Osa puid võivad olla aga ühekojalised, mis kannavad nii isas- kui emasõisi. Ühekojalistel puudel on isas- ja emasõied harilikult eri okstel. Õite sugu ei ole seotud puu elujõuga. Liik kaldub rohkem kahe- kui ühekojalisuse poole.
Meil on punane vaher külmakindel, kuid suhteliselt vähe levinud. Punaste vahtrate poolest on Hummuli park olnud üle Eesti tuntud.
Siit paistavad ka pargi lõunaküljel olevad eramud, mis on rajatud lähedase Lütteni talu maadele. Ala planeeriti 1960. aastal ning esimesed eramud valmisid juba järgmisel aastal. Lütteni talu juurde jääb ka üks Põhjasõja lahingu matmispaiku, mis on tähistatud. 
Siinsed ühepere elamud (piirkond on tuntud nn Lumelinnana), on suhteliselt lihtsa arhitektuuriga. Samas võib imetleda koduaedade ilu ja liigirikkust. 

Vaatluspunkt 9. Pargi lõunaserv

Teeme peatuse hariliku ebatsuuga all suure pargilagendiku servas. Siinse ebatsuuga kõrgus on ligi 27 m ja rinnasdiameeter 70 cm, tegemist on antud liigist pargi jämedaima puuga. Puu all kasvavad mage sõstar ja punane leeder. 
Olenevalt aastaajast ja pargiaasa niitmisest, kohtame lähikonnas harilikku angervaksa, sulg-arulustet, õiekat astrit, mets­harakputke, aed  hiirehernest, harilikku härjasilma, valget iminõgest, harilikku keraheina, kerakellukat, nõgeselehist kellukat, soo koeratubakat, koldnõgest, aed-kurekella, mets kurereha, harilikku käokanni, harilikku linnukapsast, mets-lõosilma, pehmet madarat, lõhnavat maarjaheina, kõrget maasikat, külmamailast, aed-moorputke, harilikku naati, valget ristikut, harilikku sealõuarohtu, keskmist teelehte, süstlehist teelehte, villtakjat ja harilikku äiatari.
Piirkonnas on võimalus kohata pargis küllaltki laia levikuga tuntud pajulehist astrit, aga ka õiekat astrit, hiina aedastrit, suurt tähtputke ning mitmeid käpalisi. Erinevate isikute poolt on registreeritud hall käpp, püramiid-koerakäpp, soo-neiuvaip, vööthuul-sõrmkäpp ja kahelehine käokeel. Kõik käpalised on looduskaitse all. 
Tänapäeval kasutatakse pargilagendikku Hummuli jaanitule kohana ning alal paikneb ka võllkiik.
Põhja pool paistab üle latvade veel üks ebatsuuga, mille kõrgus on ligi 28 m ning selle läheduses pargi ainuke must mänd kõrgusega umbes 27 m. Punkti lähedusse pargi lõunaserva jääb kolm puud jaapani lehist. 
Heitlehiste okaspuude – lehiste perekonda kuulub üle 20 liigi, Eestis on teada vähemalt 12 liiki, lisaks veel mitmeid hübriide. Levinuimaks liigiks Eestis on Hummuli pargikompleksi suurima levikuga võõrpuu – siberi lehis, mida on peetud Eesti oludele sobivamaks kui euroopa lehist. Siberi lehis moodustab hiiglasuure areaali - ulatudes Venemaa Euroopa osast üle Uraali mäestiku ja Lääne-Siberi ning Obi jõe kuni Baikalini välja. 
Jaapani lehis kasvab väikese areaalina Honšiu (Hondo) saarel mägedes 34.-38. põhjalaiuskraadi vahel 1700-2400 (2800) m kõrgusel üle merepinna, ulatudes kuni puude leviku vertikaalpiirini. Selle liigi isendid toodi Euroopasse 1861. a. ning üsna pea ilmusid esimesed taimed ka Eestisse. Hummuli park on üks tuntum selle liigi kasvukoht Valgamaal, samas kasvab neid puid ka Sangaste pargis ja Sangaste kirikupargis. Ilmselt on kõik need puud pärit ühest seemnepartiist ning Hummuli pargi puudki on istutatud Sangaste omadega ühel ajal. Hummuli pargis kasvavaid jaapani lehiseid on kõige paremini võimalik tunda nende suhteliselt õhukese, peenerõmelise ja hallikaspruuni koore kaudu. Käbide iseloomulikuks tunnuseks on, et seemnesoomused on tagasipöördunud ülemise servaga.

Vaatluspunkt 10. Lossi tagune

Olles oma matkaga jõudnud lõpuni, teeme viimase peatuse uuesti lossi juures. Läheduses näeme kõrvuti kasvamas harilikku kuuske ja harilikku ebatsuugat, puude kõrgused on üsna lähdased – 25 m ringis, kusjuures kuusk on veidi paremini sirgunud.
Lossi taga kasvab amuuri korgipuu. See on puu, mille kultuuriseos viib kuulsa loodusteadlase, Vene akadeemiku, ema poolt eestlase Alexander Teodor von Midderdorffini. On arvatud, et nimeka zooloogi, Siberi ja Kaug-Ida uurija poolt esimesena Euroopasse (Eestisse igatahes) toodud amuuri korgipuu kasvas Pööravere pargis, ühena järgmistest tõi krahv Friedrich Berg korgipuu Sangastesse ning küllap võib Hummuligi puu olla samast partiist. 
Samas paikneb koolimaja otsas pikk harilikest elupuudest hekk ning võrkpalliplats. Elupuid ongi meie aia-, pargi- ja kalmistuarhitektuuris põhiliselt kasutatud just hekitaimedena.
Peale pargikooslust moodustavate puude ja põõsaste on Hummuli pargis registreeritud ligi 200 nimetust rohttaimi, siin esineb nii niidu-, metsa-, prahipaikade kui ka teiste kasvukohtade taimi.
Hummuli pargi rohttaimestik on kujunenud välja pika aja jooksul ja on pargi eri osades varieeruv, mis tuleneb pargi eri osade mullastikust, reljeefist ja sinna ajapikku kujunenud kooslustest ning ka pargi eri osade hooldamise astmest. Sagedane ja sealjuures varajane niitmine enne taimede seemnete valmimist ja tallamine põhjustavad tavaliselt kõrreliste ülekaalu murudes. Nii ongi niidetavate alade taimestik küllaltki ühetaoline, koosnedes enamlevinud kõrrelistest nagu harilik kastehein, harilik kerahein, harilik nurmikas, salunurmikas, harilik sugapea, valge kastehein ja luht kastevars.
Kui tavaliselt on mõisaparkidesse jäänud endisest mõisaaiast mujale levinud dekoratiivtaimi, siis Hummuli park nende arvukusega silma ei paista. Väheste eranditena võib siin ära märkida eriti vastupidavaid taimeliike nagu õiekat astrit, karvast kannikest, harilikku katkujuurt, kõrget maasikat, suurt tähtputke ning igal pool murus levivat kirikakart. Arvatavasti on nad kunagi toodud pargi kaunistamiseks kas Saksamaalt või siis naabermõisatest. Hiljutise võõrliigina võib veel märkida ida-kitsehernest e. söödagaleegat, mis on viimastel aastatel põldudelt levinud nii metsadesse kui ka asulatesse.
Hummuli park on kohati metsistunud, inimene on ainult niitmise kaudu mõjutanud looduse tegemisi. Samas on park meie kultuuripärandi lahutamatu osa, väljendades kultuuri ja looduse vahelist sidet. See on oma ajastu stiili, aga ka loojate kunstnikukäekirja tunnistaja. Et säilitada pargid nii praegustele kui järeltulevatele põlvkondadele, peame tagama nende pideva läbimõeldud korrastamise ja hooldamise.

Kalender

«  
  »
E T K N R L P
 
 
 
1
 
2
 
3
 
4
 
5
 
6
 
7
 
8
 
9
 
10
 
11
 
12
 
13
 
14
 
15
 
16
 
17
 
18
 
19
 
20
 
21
 
22
 
23
 
24
 
25
 
26
 
27
 
28
 
29
 
30
 
31
 
 
Lisa kalendrisse